“10 nädalat isolatsiooni luulet” on töö, mis tekkis ajendatuna sundisolatsioonist, milles viibisin märtsi lõpust mai keskpaigani 2020. aasta kevadel. Tegu on ühe osaga minu suuremast selle aastasest projektist nimega “52 nädalat”, mida alustasin septembris 2019, ning mis oli mõeldud vältama kuni septembrini 2020. “52 nädalat” projekti ideeks oli luua ühe aasta vältel igal nädalal uus fotol põhinev raamat või väike-trükis, mis võiks kajastada sel momendil minu käimasolevat loomeprotsessi. 

​

“10 nädalat isolatsiooni luulet” kasvas välja sellest samast nädalate loenduspõhisest süsteemist, kus tänu isolatsioonile ei olnud mul korraga enam võimalik oma tavapärasel moel pildistamist ja raamatute tegemist jätkata. See oli justkui isiklik vastureaktsioon füüsilisele kimbatusele, mida tundsin tuletatuna sedalaadi ruumilisest ja pildilis-visuaalsest vaakumist, mida need 10 nädalat pausi endaga kaasa tõid. Sellest tundest ja tühimikust ajendatuna tekkis minus vajadus kirjeldada seda aega ja sellega seotud tundeid hoopistükis läbi luule, mis ühest küljest aitas mul läheneda antud olukorrale teise nurga alt, kuid teisalt, hiljem järele mõeldes, oli tegu omal moel samuti visuaalse ja paralleelselt sügavuti mineva kogemusega. Sellest perioodist tekkinud luule valimik jääb tähistama minu jaoks nende 10 nädala jooksul kaotatud, aga ennekõike just nimelt võidetud aega. 

Siin lehel on kokku 26 luuletust, mis on vaid käputäis kirjutatust. Suuremasse projekti läheb antud valik hiljem kokkuköidetud luuleraamatuna, hoides samal ajal nii talle omapärast A4 formaati, mil moel ta seinale oli riputatud, kui ka algupärast ideed loomingust ühtse raamatu kujul.